« Tagasi

Ukraina pärituolu Rapla neiu: “Tahan saada rangeks, aga heaks õpetajaks”

Haridus- ja Noorteamet
25.05.2022

 

Sel kevadel lõpetab Rapla Gümnaasiumi Mariia Panchenko. Särava naeratusega Ukrainast pärit tütarlaps kolis Eestisse elama 5 aastat tagasi. Siis eesti keeles vaid tervitada ja hüvasti jätta osanud ukrainlanna soovib oma elu siduda Eestiga ja õppida eesti ning vene keele õpetajaks.

Mariia ja tema pere saabusid Maarjamaale 2017. aastal. "Ma olen pärit Ukrainast, Donetskist, aga seal algas sõda," tõdeb Mariia, et Ukrainas läks elu keeruliseks juba aastaid tagasi. "Minu vanaema elab Raplas ja sellepärast me just siia elama asusimegi."

Väike armas Rapla linnake oli Ukraina perele mõnus ja turvaline koht, aga sisseelamine võttis siiski tööd ja vaeva. "Meil ei ole siin eriti venelasi ega räägita vene keelt," muigab Mariia. "Mis tähendab, et me pidime vennaga kohe hakkama eesti keelt õppima. Umbes kolme kuuga olime nii kaugel, et saime mõned lihtsamad jutud räägitud." Mariia on tänulik oma eesti keele õpetajale Marje Reimundile, kes võttis võõrsilt tulnud laste aitamise südameasjaks. "Õpetaja ajas meiega palju juttu, käisime näiteks koos poes, saime palju praktikat - nii me tegelikult keele selgeks õppisimegi."

Mida suuremaks kasvas sõnavara, seda enam sai hakata teistega suhtlema. Mariia ei salga, et alguses oli raske. "Ma olin sellises vanuses, kus tahtsin väga olla sõpradega, kuhugi kuuluda. Siin mul sõpru polnud, sest minust ei saadud aru ja mina ei saanud teistest aru. Aga siis saabus gümnaasiumi aeg ja ma leidsin sõbrad. Meie klass on kõige sõbralikum kogu koolis," kinnitab Mariia.

Sellepärast ei kirjuta ta alla ka sellele arvamusele, mis peab eestlasi tasaseks ja kinnist tõugu rahvaks. "Ma tean väga südamlikke ja avala loomuga eestlasi. Eriti on seda praegu näha Eesti inimeste toetusest Ukrainale. Ma vaatan kui palju aidatakse, annetatakse raha, esmaabivahendeid, humanitaarabi ja süda läheb soojaks."

Amet, kus saab kõike teha

Mariiale on Eesti saanud koduks, sellepärast näeb ta oma tulevikku just siin. Elukutsevalik on tütarlapsel tehtud - ta soovib saada eesti keele õpetajaks teise keeleruumi lastele ja ühtlasi tahaks ta olla ka vene keele õpetaja mõnes Eesti koolis.

Mõte minna õpetajaks õppima torkas Mariiale pähe üsna hiljuti. "Mul on lihtsalt nii palju huvisid. Ma õmblen, teen käsitööd, küpsetan, laulan. Ma olen väga loominguline inimene. Ja siis ma mõtlesin, et mida valida. Alguses kaalusin disaineri ametit. Aga see on populaarne ala, palju inimesi tahab õppima minna ja konkurents on suur. Siis mõtlesingi edasi, kas on olemas tööd, mis ühendaks minu hobisid, kus ma saaks ennast arendada ja olla kasulik - ja ma sain aru - see on õpetaja! Õpetaja töös on koos nii palju erinevaid oskusi ja tegevusalasid," leiab Mariia. Muide, õpetaja on ka tema ema, kes annab Rapla Vesiroosi koolis vene keelt. Ja igaks juhuks käis tütar emal tunnis kaasas, et näha, kuidas see töö päriselt käib. "Ma nägin, et selles töös ei ole rutiini, kogu aeg peab tunnis olema midagi uut ja huvitavat. Seda ma endale just otsisingi."

Kolmandaks toob Mariia välja õpetajaameti kestlikkuse: "Kui praegu tehnoloogia muudkui areneb ja inimesi asendatakse masinatega, siis ma mõtlesin, et robotid ja tehisintellekt ei hakka ometi asendama päris õpetajat. See amet jääb, õpetajat on alati vaja!"

Ukrainas rangem koolikord

Eesti ja Ukraina kooli võrreldes näeb Mariia selget vahet. "Eestis on õpetajad palju vastutulelikumad ja sõbralikumad. Ukrainas on karmim kord ja reeglid. Ukraina koolis näiteks ei saanud järelvastata." Tulevasele õpetajale tundub, et koolis käimist ei nautinud tema sünnimaal ei õpilased ega ka õpetajad. Mõned mälestused panevad siiamaani õlgu kehitama. Nii oli Mariial kunagi viiendas klassi käies vaja lahendada matemaatikaülesanne, millele tüdruk ka õige vastuse leidis. Et aga lahenduskäik polnud see, mis õpetaja ootas, sai ta hindeks kahe! "Eestis pole niisugust asja kordagi olnud! Mulle on Eestis hakanud matemaatika meeldima, sest õpetaja oli väga hea ja tore. Ja mulle hakkas siin meeldima kool!" Kahe maa koolikogemust kokku võttes leiab neiu, et vaja oleks nii reegleid ja järjekindlust kui rõõmu õppimisest ja õpetamisest. "Mina soovin olla õpetaja, kes on range, aga hea!".

Tulevikus tahab Mariia olla ka selline õpetaja, kes inspireerib lapsi õppima keeli. "Keel hakkab meeldima, kui on meeldiv õpetaja ja meeldiv õpetamise viis. Kui õpetaja käsib lihtsalt võõrkeelsed tekstid pähe õppida, siis sellest ei ole kasu. Kui ma ise peaks õpetama keelt, siis ma kasutaks õpetamise juures seda, mida lastele meeldib teha. Miks on Eesti lapsed nii head inglise keele rääkijad? Nad vaatavad ingliskeelseid filme ja videoid. Vene keeles peaks tegema samamoodi, nii saab õppida kiiremini, keel jõuab ise pähe." Ükskõik kui hulluks maailmakord ja riigijuhid lähevad, keel on Mariia arvates siiski ikkagi suhtlusvahend ja iga keele oskamine väärtus. Ta ise oskab nii vene, ukraina kui ka inglise keelt. Lisaks eesti keelele, mille riigieksami ta hiljuti tegema pidi.

Praegu ootabki Mariia eksamitulemusi ja gümnaasiumi lõppu, et sügisest juba Tallinnas ülikoolis alustada. Ja juba mõne aasta pärast loodab ta end näha klassi ees. "Ma tahaks minna kas gümnaasiumisse või päris algklassidesse. Gümnaasiumis on noortel juba siht ees ja nad saavad aru, mida on vaja sinna jõudmiseks teha ja saavad aru, et on vaja õppida. Algklassis nad ei tea veel oma sihist midagi, aga neil on aju pärani avatud ja nad tahavad õppida. Põhikool on kõige raskem aeg. Sel hetkel on aju kinni ja võtmed ka kuhugi kadunud. Aga eks põhikoolilapsi on ka vaja õpetada, nii et ma võib-olla siiski proovin seal ka," naerab Mariia.


Haridus- ja Noorteameti eesmärk on edendada ühiskonnas õpetajaameti väärtustamise ja atraktiivsuse kasvu. Tegevusi toetab Euroopa Sotsiaalfond.

Pilt on erakogust.