Kehtna vallas kavandatavad tuulepargid mõjutavad ka Rapla valla elanikke. Kliimaministeerium püüab avada arusaadavalt ja ausalt oma pikemas käsitluses tagamaid, miks üldse tuuleparke kavandatakse, kuidas käib planeerimisprotsess, millised on peamised hirmud ja võimalikud kasud ning mida see kogukonnale tähendab.
Kui Kehtna kandis räägitakse tuuleparkidest ja taastuvenergiast, siis ei räägita seda juttu tegelikult tuulikust kui metallist mastist. Räägitakse kodust. Räägitakse rahust, maastikust, kaevuveest, töökohtadest, arvetest ja sellest, kas elu maal on tulevikus lihtsam või keerulisem. Kui mõni inimene ütleb, et „mind see teema ärritab“, siis harva on põhjus ainult tuulik, vaid pigem tunneb inimene, et otsuseid tehakse kusagil mujal, liiga kiiresti või liiga segaselt.
Just sellepärast peame me ikka ja jälle taastuvenergiast rääkima nii, et iga inimene tunneks, et ka temaga arvestatakse. Et oleks arusaadav, miks riik seda suunda hoiab, mida päriselt tehakse, mis võib minna valesti ja kuidas neid riske maandatakse.
Riigi pikaajaline plaan
Eesti energiapoliitika ei ole täna „tuulikute programm“. Riigi pikaajaline plaan on energiamajanduse arengukava aastani 2035 (ENMAK 2035), mille Vabariigi Valitsus kinnitas, seades fookusesse kolm asja korraga: energiavarustuse töökindluse, taskukohasuse ja puhtuse. Ehk lihtsas keeles: elekter peab olema olemas ka keerulisel ajal, hind peab olema inimestele ja ettevõtetele jõukohane ning tootmine järjest vähem sõltuma saastavatest ja kalliks muutuvatest lahendustest.
ENMAK aitab ka ühe olulise segaduse lahti rääkida: kui öeldakse „puhas elekter“, ei tähenda see „ainult tuulepargid“. Puhas elekter tähendab tervikut: taastuvenergia kõrval loeb ka see, kuidas töötab võrk, suudetakse tarbimist juhtida, tekib paindlikkus ja on tagatud varustuskindlus.
Miks see Kehtna vaates oluline on? Sest kohaliku inimese jaoks ei ole puhtale energiale üleminek ja tuulikud lihtsalt ideoloogiline vaidlus. See on toimetulekuküsimus. Elektri hind ja kättesaadavus mõjutavad kodude kulusid, kohalike ettevõtete konkurentsivõimet ja lõpuks ka seda, kas maal on tulevikus lihtsam elada või tuleb järjest rohkem „kokku tõmmata“. Just seetõttu on vaja, et energiapoliitika oleks läbipaistev, järjepidev ja arusaadavas keeles lahti seletatud – mitte ainult pealinnas, vaid ka siin.
Kuidas ja kes tuuleparke teeb
Tuuleparke ei ehita „riik“ ühe käsuga. Praktikas käib asi nii, et arendajad (ettevõtted, kes soovivad tuuleparki rajada) teevad investeeringu, võtavad äririskid ja tellivad vajalikud uuringud. Omavalitsus viib läbi planeeringu, korraldab avalikud arutelud ja kaalub, kas ja millistel tingimustel saab tuulikuid ehitada. Riigi ametiasutused annavad menetluses oma seisukohad – näiteks looduskaitse, müra, ohutuse, lennunduse, riigikaitse jms teemadel – ning lõpuks tuleb täita ka kõik loa- ja norminõuded.
Siin on oluline üks põhimõte, mida kiputakse segi ajama: planeerimine kui tegevus ei ole “arendaja plaan”, vaid rohkem nagu filtrisüsteem. Planeerimise ja keskkonnamõju hindamise mõte ongi see, et lauale tulevad nii riskid kui piirangud ning väga sageli selgub menetluse käigus, et algne idee muutub, väheneb või osaliselt ei realiseeru. Sama oluline on, et kohaliku inimese küsimused ei ole „tüütud“, vaid osa sellest filtrist. Kui küsimused jäävad esitamata või vastamata, jõuab teema hiljem kohtuvaidlustesse – ja siis on kõigil halvem (kulukam, pikem, närvilisem).
Tuulikud Kehtna vallas
Kehtnas on tuulikute teema nii meelel kui keelel. Tuuleenergia arendusalade detailplaneeringud ja nendega seotud keskkonnamõju strateegilised hindamised (KSH) on olnud avalikel väljapanekutel ja aruteludel ning teema on kohalike inimeste jaoks päriselt laual.
Just siin on Kehtna jaoks üks oluline tugevus – protsess on nähtav ja dokumenteeritud ning kohalikel on olnud võimalus tulla kohale, küsida, arutada ja esitada ettepanekuid. Valla kajastused näitavad, et aruteludel on osalenud kümned inimesed ning fookuses on olnud väga praktilistele muredel – täpselt need, millest inimesed päriselt hoolivad.
Samas tuleb ausalt öelda, et planeerimine on keeruline. Eriti siis, kui teema polariseerub. Kehtna inimesele on siin kõige olulisem teadmine, et “tuuleenergia teemaga tegelemine” ei tähenda automaatselt “tuulikud tulevad kindlasti”. See tähendab, et vald teeb oma tööd – selgitab välja, mis on võimalik, mis ei ole võimalik, mis on lubatav ja mis ei ole lubatav ning mis tingimustel oleks üldse mõistlik edasi minna.
Hirmud
Miks inimesed lähevad närvi mitte tuuliku, vaid planeerimise kui protsessi pärast? Üks asi, mis tänaseks on selge ja mis üle Eesti korduv, on see, et konflikt kohalike elanikega ei teki enamasti sellest, et keegi nägi tuulikut ja vihastas. Konflikt tekib siis, kui tekib tunne, et asjad liiguvad „oma rada“ ja kohalik inimene on lihtsalt objekt, mitte osapool. Põhja-Pärnumaa inimeste kogemusest saime teada, et kõige suuremad pinged on seotud kommunikatsiooni, usalduse, rahaliste ootuste ja kohaliku identiteediga. Inimeste meelest ei ole tuulikud ise peamine mure – pinget tekitab mure teadmatusest. Sellest, kuidas probleemidest räägitakse ja kui otsustega seotud põhjendused jäävad ebaselgeks.
Kehtna jaoks on see väga praktiline õppetund. Kui info on katkendlik, liiga ametlik või liiga keeruline, tõlgendatakse seda varjamisena. Kui tekib tunne, et „räägitakse ilusat juttu“, aga päris küsimustele ei vastata, kaob usaldus. Ja kui usaldus kaob, siis ei aita enam ka kõige parem tehniline lahendus, sest inimene ei usu enam protsessi.
Müra teema tuleb alati. Vahel tuleb see ajalehe artiklist, vahel sotsiaalmeediast, vahel naabrimehe jutust. Kui inimene loeb lugu, kus keegi ütleb, et tuulik tegi tervise halvaks, siis see lugu jääb meelde, sest see on inimlik ja konkreetne. Ja kui samal ajal tuleb ametlik selgitus, mis on kolm lehekülge pikk, täis termineid, siis seda ei jõua keegi lugeda.
Riigi ametiasutuste seisukoht on siin tegelikult lihtne, aga seda peab ütlema inimkeeles: tuulepargi müra ei hinnata „tunde järgi“. Seda hinnatakse modelleerimise ja mõõtmistega, võttes arvesse ka kõige ebasoodsamaid tingimusi. Kui piirnorme ei saa täita, siis sellisel juhul ei tohi tuulikut teha.
Veel üks teema, mis kõnetab paljusid, on põhjavesi. Just põhjaveest saame ju joogivee. Ka Kehtna kandis on see täiesti loogiline mure, sest kaevuvesi on paljude jaoks igapäevane reaalsus. Tuulik ise põhjavett ei kasuta. Küll aga võivad ehitustööd (teed, kaevetööd, vundamendid, liikumine) tekitada küsimusi pinnase ja vee kohta. Sellepärast peab mõju põhjaveele olema uuringutes läbivalt käsitletud, ja kui riskid ilmnevad, tuleb lahendusi muuta või leevendada. Mure ei ole „rumal või kohatu“ – mure on loogiline.
Üks levinud probleem ja hirm seoses tuulikutega on see, et inimesed vaatavad kaarti ja neile jääb mulje, et „kõik on juba otsustatud“. Siin on vaja ühte väga selget lauset, mida tuleks korrata nii kaua, kuni see kohale jõuab: kaardil olev ala on sageli uuringuala, mitte otsus. Uuringuala tähendab, et seal alles kontrollitakse, kas midagi on võimalik ja millistel tingimustel. Planeering ja keskkonnamõju hindamine ongi see filter, mis eraldab „teoreetilise ala“ sellest, mis päriselt teostatav on.
Koosmõjude hindamine tekitab samuti palju segadust. Kohaliku inimese jaoks tähendab see sageli üht lihtsat hirmu: „Kui siia tuleb üks asi, siis varsti öeldakse, et kuna juba on üks, siis võib veel kümme.“ Või teistpidi: „Kui siin on üks projekt, siis küll seotakse sinna külge kõik ülejäänu ja lõpuks ei saa keegi aru, mida üldse hinnatakse.“ Sellepärast on nii riigi kui ka planeerijate roll selgitada piinliku täpsusega, mida ja kuidas hinnatakse – ning kohaliku inimese roll on esitada küsimusi oma murede kohta.
Kinnisvara teema on alati tundlik, sest see puudutab inimesele tähendusrikast ja olulist vara. Segadust on siin lihtne tekitada, kuid rahvusvahelised uuringud ütlevad üheselt, et taastuvenergia arendamisel ei ole kinnisvara hinda alandavat mõju[1]. Põhjuslik seos kinnisvara hinna ja tuulepargi puhul puudub.
Ja lõpuks – uuringute piisavus ning “kas 2–3 aasta vanune info on vananenud?”. Siin põrkuvad kaks väärtust: õiguskindlus ja looduskaitse. Kui uued andmed tulevad välja palju hiljem, tajub inimene seda kergesti kui “reeglite muutmist keset mängu”. Sellepärast on Eesti õiguses otsuste langetamiseks väga selge öeldud, mis on uuringute ajahorisont, millal loetakse andmed piisavaks, millal on vaja uuendada ja mis on otsustuskriteerium.
Kasud
Taastuvenergia arendamisel on õigustatud kohalike elanike küsimus: mida see minu ja valla jaoks päriselt tähendab?
Kõigepealt laiem kasu. Kui Eesti suudab rohkem elektrit toota kohapeal, aitab see vähendada sõltuvust importkütustest ja parandada varustuskindlust. See on eriti oluline ettevõtetele, kellele elektrihind ja -kättesaadavus on konkurentsiküsimus, aga ka peredele, kelle eelarves on energial aina suurem osakaal. See ei ole “roheline jutt”, vaid majanduslik turvalisus.
Teiseks kohalik kasu – ja siin tuleb rääkida konkreetselt tuulikutasust. Eestis on süsteem, mille järgi tuulepargi arendaja maksab tasu nii omavalitsusele kui ka tuulepargi mõjupiirkonda jäävatele majapidamistele, kui tuulepark on alustanud tööd. Hüvitise mõjupiirkond sõltub tuuliku kõrgusest: kuni 250-meetriste tuulikute puhul kuni 2 km ja üle 250-meetriste puhul kuni 3 km lähimast tuulikust.
Oluline on ka see, et tuulikutasu makstakse kord aastas ning selle saamiseks tuleb teha avaldus omavalitsusele. Suurus sõltub tuulepargi võimsusest ja sellest, kui palju majapidamisi jääb mõjupiirkonda. Ametlikult on välja toodud ka lagi: maksimaalne summa on kuuekordne alampalk (näiteks 2025. aastal kuni 5316 eurot aastas).
Mida see tähendab laiemalt? See tähendab, et “kohalik kasu” ei ole enam ainult arendaja vabatahtlik lubadus, vaid süsteem, mis on riiklikult paigas ja mille kohta on olemas juhised ning isegi kalkulaatorid. See ei lahenda kõiki vaidlusi, aga see annab ühele väga olulisele küsimusele konkreetse vastuse: kui mõju on kohalik, siis osa kasust peab ka kohapeale jääma.
Lisaks elanike tasule on omavalitsusel võimalus kasutada laekuvat tulu kohalike teenuste ja investeeringute jaoks (mida täpselt ja kuidas – see on poliitiline otsus kohalikul tasandil). Inimese jaoks on siin kõige olulisem läbipaistvus: et vallal oleks aus ja arusaadav selgitus, mis põhimõttel raha jaotub ja milleks seda kasutatakse. Kui see on selge, väheneb “meie kannatame ja teised võidavad” tunne.
Kokkuvõtteks
Kui ma peaks selle loo ühe lausega kokku võtma, siis see oleks järgmine: taastuvenergia teema ei pea kogukondi lõhki ja inimesi riidu ajama, kui protsess on aus, arusaadav ja õiglane.
Kehtna inimese jaoks on mõistlik oodata kolme asja. Esiteks praktilist selgust: mis on uuringuala ja kus tuulikuid planeeritakse, mis on otsus, millal ja kuidas saab sõna võtta ning mis muutub siis, kui ilmneb uus info. Teiseks inimkeelset selgitust: mitte ainult „kõik vastab normidele“, vaid selgitus, mida see norm tähendab ja mida tehakse siis, kui päriselt tekib probleem. Kolmandaks õiglust: et riskid ei jääks kogukonna kanda, et kasu oleks nähtav (sh tuulikutasu) ja et vastutus oleks paigas. Nendele küsimustele on tegelikult vastused olemas, siin ongi arendajatel, riigil ja kohalikul omavalitsusel vajalik võtta suurem roll selgitustöös. Mured, millele on vastused olemas ei tohi jääda õhku rippuma.
Ja lõpuks üks kõige tähtsam asi, mida Põhja-Pärnumaa kogemus väga hästi kinnitab: inimesed usaldavad spetsialiste rohkem kui poliitikuid, aga ainult siis, kui jutt on inimlik ja arusaadav.
Kui riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikud suudavad seda arvesse võtta, siis on võimalik rääkida taastuvenergiast nii, et ka skeptiline inimene ei tunne, et ta on vaenlane. Ta tunneb, et ta on partner, kelle mure on normaalne ja kellel on õigus saada selgeid vastuseid.
Vaata ka vastuseid korduma kippuvatele küsimustele.
Rene Reisner
kohalike omavalitsuste nõunik
Kliimaministeerium
[1] Koduomanikud ei pea tuuleparkide läheduses eluaseme väärtuse pärast muretsema | Keskkonnaportaal
Pilt Kliimaministeeriumi kodulehelt.