Meil siin Raplas
Kõige esimesed andmed Rapla kohta pärinevad aastast 1241. Taani hindamisraamatus mainiti Rapala küla, millel oli 8 adramaad, seega oli tegemist väikese külaga.
13. sajandi lõpus ehitati külasse Maarja Magdaleena kirik. Rapla oli pikemat aega Alu mõisa maal. Rapla kiriku juurde kuulus ka mõis. Alles 1705. aastal eraldus Rapla mõis Alu mõisast.
Rapla vanema ajaloo kohta on vähe teada, sest 1774. aastal süttis pikselöögist pastoraat ning kogu kirikuarhiiv põles ära.
Rapla linna areng hoogustus 19. sajandi teisel poolel. Kirikukülla saabus rohkelt käsitöölisi, kaupmehi ja ametnikke. 1870. aastal olid Raplas lisaks kirikule veel ainult apteek, kõrts ja pood. 1899. aastal rajati Raplasse tellisetehas. 1913. aastal olevat Raplas olnud juba 20 kivimaja, 60 puumaja ja elanikke 1000 ringis, 1959. aastal aga juba 3073 inimest. 1. jaanuaril 2021 oli Rapla linna elanike arv 4909.
1945. aastal nimetati Rapla aleviks, 1950 aga juba rajoonikeskuseks. Linnaõiguse sai Rapla 1993. aastal.
Väikesest külast on saanud väike linn, kus kõik mõnusalt paraja jalutuskäigu kaugusel. Paigutasime linna käed, millelt leiad informatsiooni huviväärsuste kohta linnas ning viite kodulehele, kus on veelgi rohkem informatsiooni.
Idee just kätele informatsioon paigutada tuli Valter Uusbergilt, kes joonistas ka kavandid. Tekstid kujundas Maarika Riismaa, käed valmistas Kehtna KEK ja paika aitasid seada Toomas Tõnisson ning Timo Kreuz.
Pildistas Katrin Kruusimägi
Jälgi kätt ja asume teele!
|
Helmet Palmi pink
27. detsembril avati Rapla bussijaama ees mälestuspink Rapla ettevõtja, Hepa tanklaketi asutaja ja praeguse bussijaamahoone rajaja Helmet Palmi mälestuseks. Helmet Palm armastas Raplat ja andis enda poolt suure panuse kodukoha arenguks.
Kogu idee ja ettevõtmise taga on Vello Tammaru, kes otsis pingi valmimiseks nii sponsorid kui tööde teostajad ja nüüd ongi Valter Uusbergi kavandi järgi tehtud pink saanud oma kohale täpselt 30 aastat tärast Hepa asutamist.
Pingi ühess otsas on ringikujuline kujund, millelt võib välja lugeda vihjeid roolirattale, kütusetilgale ja kiirusele. Ka pingi jalad kasutavad motiivi samast roolirattast. Kütusetilk on oluline masinate eluks ja nii on see kujundatud masinaosadest.
Fotol tõmbavad kanga pingilt vasakult idee autor Vello Tammaru, kavandi autor Valter Uusberg ja Helmet Palmi kaasa, Ene Ruut. Foto Katrin Kruusimägi
Helmet Palmi tegemised ettevõtjana ja kohaliku elu edendajana
Helmet Palm asutas 1993. aasta detsembris aktsiaseltsi Hepa, mille nimi oli tuletatud asutaja enda nimest ning mille ainuomanik ta oli kuni 2014.aastani. Hepa tanklaketti kuulus 7 tanklat üle Rapla maakonna.
1996 aastast oli Palm tegev ka OÜ H & H Kinnisvara juhatuse liikmena.
Kodukoha patrioodina kuulus Palm 1999. aastast järjestikku viide Rapla Linna- ja Vallavolikogu koosseisu ja osales aktiivselt sotsiaal- ja majanduskomisjonide töös.
Ta rajas 90ndate lõpus Rapla linna piiril asunud lagunenud bussipaviljoni asemele uue kaasaegse bussijaama.
Sportlane ja spordi toetaja Helmet Palm
1989-1993 aastatel osales veoautode rallis, autoks GAZ-52.
2003-2011 aastatel osales aktiivselt Rahvaspordis lõpetades enamasti parimate seas.
Rahvaspordist liikus Helmet Palm edasi rallikrossi, kus tuli 2012. aastal Eesti meistriks Super Car klassis.
2014. aastal tuli Helmet Palm superkrossi karikavõitjaks 4W autode klassis.
Ta on olnud pikaajaline Eesti koondise toetaja motokrossi Rahvuste Krossil.
Palm oli aastatel 2003-2014 Rapla kardiraja haldaja ja ka mitmete kohalike võistluste eestvedaja. Hepa Cup oli aastaid rahvaspordis üheks populaarseimaks sarjaks.
Helmet ja Hepa toetasid aktiivselt Rapla Korvpallikooli esindusmeeskonda ning sellega pani ta aluse Hepa pika-ajalisele koostööle, mis kestab tänase päevani.
Pingi idee: Vello Tammaru
Kavand: Valter Uusberg
Teostus: Kehtna Kek OÜ, Tootlus OÜ, Svenmerc OÜ, Vallo Unga, Svenser OÜ, Marek Lairand, Toomas Tõnisson
Toetajad: Rapla Vallavalitsus, Rapla Tarbijate Ühistu, Hepa OÜ, MTÜ Ingliste Arendusselts, AmEst Infest OÜ, Espak Rapla, Varena Grupp OÜ, Fesma Alu OÜ, Elfi Elekter OÜ, Art Link Baltic OÜ, Mikk Makus, Vallot Andres. Rein Haggi
* * * * *
Rapla keskväljak
Keskväljaku rajamise mõtted tekkisid 2002. aastal pärast seda, kui õhiti linna keskel asunud poolelijäänud Hollivuudi hoone ja tekkinud tühimik sobis hästi väljakuks.
Parim lahendus leiti Rapla Vallavalitsuse ja Eesti Arhitektide Liidu koostöös "Eesti Vabariik 100" arhitektuuriprogrammi "Hea avalik ruum" arhitektuurivõistlusel - võidutöö arhitektuuribüroolt KAVAKAVA, arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, meeskonnas töötasid ka Kristel Niisuke ja Triin Vallner.
Väljak paikneb linnasüdame kaudu kulgeval "rohelisel teljel", mis ühendab Rapla Lastepargi ja jõeäärsed rohealad ühtseks tervikuks. Esimene etapp avati 17. novembril 2018. Uuenenud keskväljak oli kingitus Rapla linna 25. aastapäevaks ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.
Rapla keskväljak 2020 sügisel, pildistas Katrin Kruusimägi
Rapla korvpallimeeskonna tervitamine keskväljakul pärast pronksivõitu, pildistas Katrin Kruusimägi
Rapla keskväljaku avamine meedias.
* * * * *
Rapla Linna Pea
Rapla Linna Pea paikneb Rapla linnasüdames kultuurikeskuse ees. Neljanäoline Linna Pea kuju on kingitus Rapla linnale kuningriiklaste partei poolt aastal 1993. Skulptuuri autoriks on skulptor Elo Liiv.
Kohustus on kuju igal aastal, jüripäeva paiku puhtaks pesta. Linna Pea pesemine on iga-aastane rohke kultuuriprogrammiga rahvaüritus, kus kohalik võimuesindaja põlle ette seob, šampoonitab, peseb ja kuivatab Linna Pea kuju.
Kuju ütleb täistunnil eesti keeles kellaaega.
Linna Pea ehitud EV 100. sünnipäevaks ja Linna Pea pesemine 2020. aasta augustis, pesijaks vallavanem Meelis Mägi.
Fotod: Armar Paidla
* * * * *
Alu Mõisahärra
Alu Mõisahärra kuju püstitati Raplasse Tallinna maantee 18 esisele haljasalale Otto ja Rudolf von Lilienfeldi austuseks 2006. aastal. Kavand Valter Uusberg, teostajad: skulptor Raimo Kuusik ja sepp Toomas Tõnisson.
Keskväljaku rekonstrueerimise ajaks võeti kuju maha ja leiti, et ta on seest pehkinud. Skulptor Raimo Kuusik tegi mõisahärrale uue näo, kuub ja kübar jäid mõisahärrale aga vanad.
Kuju ütleb täistunnil saksa keeles kellaaega, talle sekundeerib eesti keeles üle tänava asuv Linna Pea kuju.
Alu mõisahärra ehitud EV 100. sünnipäevaks 22. veebruaril 2018, pildistas Armar Paidla. Alu mõisahärra 2021 suvel, pildistas Katrin Kruusimägi.
Legend: Kuidas Alu mõisahärra Rapla kesklinna sattus
Ühel kaunil talveõhtul tegi mõisahärra oma tavapärast jalutuskäiku. Kõik oli nii nagu Alus tavaliselt ikka: kõrged hanged ja karge pakane ning harras vaikus. Imeline Eesti talv. Järsku kuulis ta kaugemal mingit kahtlast heli. Algul ei teinud mõisasaks sellest eriti välja ning kõndis edasi. Järsku ilmus ta ette üks suur hallikasmust kuju, mis nägi üsnagi hirmus välja. Tal olid suured tiivad ning ta teravatipulised hambad paistsid veelgi hirmuäratavamad kui päevavalguses. Seda olendit kuulsid ja nägid vaid valitud ehk väga kuulsad või tähtsad isikud. See ilmutus tutvustas end kui jumalat, kes saab mis tahes olevuse kujuks muuta, Kujujumalat. Siis naeris ta valjult ja üleolevalt ning küsis mõisnikult: „Kas sul on mõni soov südames, mille eest oleksid sa nõus peaaegu kõike tegema?" Mõisahärra mõtles mõne minuti, seejärel kõlas vastus: „Olen alati soovinud, et ma saaks elada igavesti, ainult sel moel saaks ma teha maailma paremaks paigaks, teisisõnu seada kõikjal õigluse jalule." Kujujumal laskis kuuldavale veelgi õelama naeru kui enne ning vaikis paar minutit. „Mul on sulle üks väike vahetuskaup, kui sa soovid," irvitas Kujujumal. Mõisahärra tahtis väga teada, mida ta tegema peaks ja pika palumise peale muigas Kujujumal: „Muuda oma nimi Pakulu Papitoks, asu Indiasse elama ja ma vannun, et sa elad igavesti." Mõisahärra kohkus kohutavalt ja kui oli toibunud, ütles viisakalt ära, sest tema soovis siiski Eestis elada. Seepeale sai enne naerda kõkutanud Kujujumal vihaseks ning muutis härra kujuks. Ta lendas tuulekiirusel minema, sest keegi polnud enne tema vahetustele „ei" öelnud. Pärast juhtunut oli Alu pargis kolm päeva suur torm ning skulptuuriks muudetud mõisahärra lendas koos tuulega minema. Ta maandus Raplas ning sellest ajast saati ongi kesklinnas Alu mõisahärra kuju.
Terje Velt (RÜG 7 A klass)
Rapla Teataja, 17. jaanuar 2014
* * * * *
Toivo Kurmeti pink
Rapla linna 19. sünnipäeva ürituste raames 2012 avati linna keskväljakul austusavaldusena heliloojale ja Rapla kunagisele kodanikule Toivo Kurmetile (1949–2003) muusikat mängiv pink.
Väga unikaalse ja omanäolise pingi autor on sepp Toomas Tõnisson.
Toivo Kurmet oli eesti helilooja, muusik ja ärimees, ansambli Virmalised (1965–1977) asutaja ja liider, alates sügisest 1967 hakkas looma oma laule. Mitmed tema laulud said suure menu osaliseks. Kurmet laulis ka ise oma laule ning mängis Virmalistes rütmikitarri ja klahvpille.
1960. aastate lõpus sattus Kurmet vastuollu Nõukogude okupatsioonivõimuga. Novembris 1969 kuulas teda üle KGB. Sellest ajast alates hakati piirama tema esinemisvõimalusi.
Toivo Kurmet oli sunnitud okupeeritud Eestist lahkuma. Ta abiellus väliseestlasega, mis võimaldas tal 1979. aasta sügisel emigreeruda Rootsi. Seal jätkas ta muusika kirjutamist ja avaldamist. Kaks plaati ilmus Stockholmis aastatel 1980 („Virmalised") ja 1983 („The Borealis", To the People of Earth with Love). Tema muusikat mängiti ka Soome Raadios.
Sügisest 1986 elas Kurmet Saksamaal. Ta töötas Hamburgis muusikaprodutsendina. Seal kirjutas ta rohkelt figuratiivset meloodilist muusikat. Tema väljapaistvamad helindid on „Angelique" (plaadil „Kaastunde dimensioonid") ja „Nostalgia" (plaadil „Muusikavooluses").
Toivo Kurmeti eestikeelne laululooming on koondatud kahele laserplaadile Virmaliste esituses („Tund aega „Virmalistega"", 2004 ja „Tagasivaade", 2006). Samuti on plaadistatud valimik tema parematest instrumentaalteostest („Kaastunde dimensioonid", Stockholm, 2004; „Visioonid", Stockholm, 2006). Septembris 2008 ilmunud laserplaadil „Muusikavooluses" (Stockholm, 2008) esitavad rootsi, saksa ja eesti muusikud ning lauljad tema instrumentaallugusid ja ingliskeelseid laule.
Kevadel 1990 naasis Toivo Kurmet kodumaale, kus hakkas tegelema ettevõtlusega. Ta asutas firma Eesti Kaubakompanii, mille tegevus keskendus Raplasse. Detsembris 1991 kanti tema firma arvele panga eksituse tõttu Leedust summa suuruses 189 miljonit rubla. Kurmet kulutas saadud summad vahendustegevuseks, Rapla poolelioleva kultuurikeskuse ehituse rahastamiseks ja Raplasse filmilinnaku kavandamiseks. Hiljem üritas ta nende jaoks lisaraha hankida rahamängu „Kuldne ring" abil. Kumbki tema arendusprojektidest ei saanud edukalt lõpule viidud.
Toivo Kurmeti pink Rapla keskväljakul, pildistas Katrin Kruusimägi
* * * * *
Andres Ehini pingikobar
Rapla linna aukodaniku Andres Ehini (1940 - 2011) mälestuseks avati Rapla Keskraamatukogu juures 2013. aastal pingikobar. Pingil istuja saab kuulata luulet vanameistri enese esituses.
Pingi valmistasid sepp Toomas Tõnisson (metallitöö) ja Kehtenel OÜ (puutöö).
Andres Ehin (13. märts 1940 Tallinn – 10. detsember 2011) oli eesti luuletaja, kirjanik ja tõlkija. 1958. aastal lõpetas ta Tallinna 21. Keskkooli ja 1964. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina soome-ugri keelte erialal.
Ehinit peetakse Ilmar Laabani kõrval teiseks eesti sürrealistlikuks luuletajaks. Peale sürrealismi on tema luulele impulsse andnud hispaania modernism, ekspressionism, imažinism ja vanaida luule.
Andres Ehin tõlkis proosat ja luulet inglise, vene, soome, prantsuse, saksa, hispaania, iiri, itaalia, rootsi, sloveeni ja sölkupi keelest ning Ly Seppeli abiga ka türgi keelest, ungari keelest ja vanausbeki keelest, Amiran Kaladze abiga gruusia keelest ja Knut Skujenieksi abiga läti keelest. Tema luuletõlkemeetodiks on „hingemaastiku" edasiandmine.
Ehini luuletusi on tõlgitud vene, läti, leedu, islandi, soome, rootsi, inglise, saksa, taani, galeegi, prantsuse, ungari, gruusia, hollandi, jaapani, makedoonia, norra, tšehhi, shetlandi, slovaki, sloveeni, ukraina ja hispaania keelde.
Veljo Tormis, Aleksander Müller, Rein Rannap, Kaarel Kilvet, Jakob Juhkam ja Vaiko Eplik on kirjutanud Andres Ehini tekstidele laule.
Andres Ehini pingikobar, 13. märtsil 2015, esiplaanil Ly Ehin, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Rapla Kultuurikeskus
Linda tuba, Rütmani galerii, Valgre tuba, Weinbergi saal, Susi stuudio
Rapla Kultuurikeskus on põneva ekspressionistliku arhitektuuriga maaseltsimaja, valdavas osas säilinud autentsel kujul, heas tehnilises seisukorras ning tänaseni elujõuline.
1918 ostis Rapla Haridusselts Alu mõisnikult R. Lilienfeldtilt hoone, milles asusid juba varem postkontor ja milles oli varasem raamatukogu.
Algse, 1932. a koostatud Rapla Haridusseltsi hoone projekti autoriteks on arhitektid Karl Burman ja Anton Soans. Teostunud ja 1933. aasta hilissügisel valminud hoone projekteerisid aga August Volberg ja Edgar Velbri (viimane kasutas ka nimekuju Velber ja Velberg).
Maja sai veebruaris 2019 poole suuremaks. Projekteeris Tõnis Kurisoo, ehitas Expolio OÜ. Moodsa juurdeehitusena ajaloolisele seltsimajale lisandusid 126kohaline BLACK BOX tüüpi kinosaal ja kohvikuruumid.
Suures saalis on auditooriumina 220 istekohta ühel tasapinnal ja lisaks rõdul 66 istekohta astmeliselt. Galerii-jalutusruum, mis asub saali kõrval, on võimalik uksi avades ühendada suure saaliga. Kammersaal mahutab 50 istekohta ning sobib hästi muusikaliste salongiõhtute jaoks, aga ka seminaride ja koolituste pidamiseks. Valgre tuba-saalis on 24 istekohta ja statsionaarne konverentsitehnika. Sobiv ruum seminaride ja väiksemate koolituste korraldamiseks.
Rapla Kultuurikeskuses töötavad Rapla Huvikooli stuudiod: Rapla Õmblusstuudio ja Rapla Laulustuudio, asuvad Linda tuba, Rütmani galerii, Valgre tuba, Weinbergi saal, Susi stuudio ja Rapla Kino.
Rapla Kultuurikeskus ja keskväljak, pildistas Katrin Kruusimägi
* * * * *
Linda tuba
2006. aastal avati Rapla Kultuurikeskuse teisel korrusel Linda tuba.
Linda (sündinud Portsmuth) Raus (17. oktoober 1909 – 13. detsember 2003) oli rahvakunstilooja: saksofonist, akordionist, opereti- ja näitemängulavastaja, koorijuht, sadadele rahvatantsuõpetaja, maakonna ja vabariigi rahvapidude üldjuht ja mitmekümnete stsenaariumide autor ning lavastaja. Eesti NSV teeneline kultuuritegelane 1964, Anna Raudkatsi rahvatantsustipendium 1996, Valgetähe V klassi teenetemärk 2000.
Linda Rausi elu oli alates 1952. aastast seotud väga tihedalt Raplaga. Rapla linn (tänaseks vald) andis Linda Rausile 17. oktoobril 1999. aastal (Linda 90. juubelipäeval) üle linna esimese aukodaniku tiitli.
* * * * *
Rütmani galerii
Rütmani Galerii asub Rapla Kultuurikeskuses aastast 2006.
Jaan Rütman (30.07.1885–27.11.1943) oli Rapla Haridusseltsi (1919–1940) juhatuse esimees ja Rapla Rahvamaja ehituse initsiaator, tegutses 1902. aastast Rapla Tuletõrje Seltsis, 1918. aastast Rapla Tarvitajateühisuse ärijuht. 1919–1940 Rapla Hariduse Seltsi juhatuse esimees. 1922. aastast Rapla Põllumajanduseseltsi liige. 1924. aastast Rapla Ühispanga nõukogu liige. 1929. aastast Eesti Rahvuspanga ja Eesti Ühistegevuse Liidu liige.
* * * * *
Valgre tuba
Rapla Kultuurikeskuses avati 2010. aastal Raplas lapsepõlveaastad veetnud helilooja Raimond Valgre auks Valgre tuba, kus on jäädvustatud helilooja elu, tegevus ja ennekõike looming nii sõnas kui ka pildis tapeedina seintele.
Raimond Valgrest on saanud legend – igaühe kujutluses natuke erinev, kuid enamasti unistav, romantiline, kergesti armuv, läbinisti andekas ja täielikult muusikale pühenduv helilooja imeliste meloodiate loojana. Kokku on ta loonud üle 100 laulu. Suure osa oma loomingust kirjutas ta looduse, tunnete ja ühiskonna teemadel.
Raimond Valgre (aastani 1937 Raimond Tiisel; 7. oktoober 1913 Riisipere – 31. detsember 1949 Tallinn) oli eesti helilooja ja pillimees. Valgre oli Eesti esimesi levimuusikaloojaid ja sai innustust just 1920. aastate algul Eestisse jõudnud džässmuusikast.
Valgre laulude põhjal on loodud muusikal „Muinaslugu muusikas" (libreto Ülo Raudmäe, Sulev Nõmmik ja Enn Vetemaa; esietendus Estonias 1967). Valgrest on tehtud muusikaline telefilm „Igavesti Teie" (käsikiri Lembit Lauri, režissöör ja operaator Mati Põldre; Eesti Telefilm 1976), eluloofilm „Need vanad armastuskirjad", Juhan Saare dokumentaalnäidend „Valge tee kutse" (lavastatud Noorsooteatris 1985), näidend „Autori surm" (lavastaja Ivar Põllu; esietendus Tartu Uues Teatris 2013) ning näidend „Laul, mis jääb" (autorid Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman ja Piret Saul-Gorodilov; esietendus Eesti Draamateatris 2014). 2013. aastal etendus Raplas valla noortega Raimond Valgre elulool põhinev kontsert-lavastus „Vaid sina, Niina" ja 2017. aastal muusikaline lavastus „Eidekene hella"
1988. aastal avati Raplas Valgre kodumajal mälestustahvel.
2003. aastal avati Pärnus Kuursaali kõrval rannapargis Raimond Valgre mälestusmärk (skulptor Rait Pärg). Skulptuuri juures kõlavad vaikselt tuntud Valgre viisid F. Goya esituses: „Pärnu ballaad", „Sinilind", „Saaremaa valss", „Peagi saabun tagasi su juurde" ja „Muinaslugu muusikas".
7. oktoobril 2014 avati Riisiperes Raimond Valgre mälestuspink.
7. oktoobril 2018 avati Tallinnas Vene tänav 7 Raimond Valgre mälestustahvel.
* * * * *
Weinbergi saal
Rapla Kultuurikeskuse üks ruumidest kannab nime Weinbergi saal.
Apteeker Veinberg (Weinberg) oli üks kolmest linna legendaarsest tegelasest, kelle maju nimetati omanike nime järgi läbi nõukogude aja.
Rudolf Veinberg sündis 1882. a Järvamaal Vahastu vallas taluomaniku pojana, hariduse sai Paide linnakoolis, Nikolai gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis, kus andis rohuteadlase eksamid. Apteekri õpilase aastad teenis Paide apteegis. Hiljem teenis abilisena Pctrogradis ja oli Türi apteegis, kus hiljem sai kaasomanikuks. 1915. a asus elama Raplasse.
Apteegimaja Raplas Tallinna mnt 15 on Ehitisregistri andmetel ehitatud 1855. aastal. 1866. aasta detsembris avati majas apteek. 1916 ostis Rudolf Veinberg apteegi endise apteekri Hans Saat'i käest endale ja pidas seda 1. oktoobrini 1940, mil apteek natsionaliseeriti. Apteek tegutses selles majas 1990ndate keskpaigani. See on üks Rapla vanimaid maju.
Ärilise tegevuse juures leidis ta aega ka seltskonnatööst osa võtta. Juba algusest peale polnud Raplas ainumast seltsi ega ühingut, kus Rudolf Veinberg poleks liige olnud ega võtnuks nende tööst osa. Ka valla omavalitsuse tööst polnud ta eemal.
Tema algatusel rajati Raplasse algkool. Suure huviga töötas ta kaua aega kohalikus Hariduse Seltsis juhatuse liikmena ja selle seltsimaja (praeguse Rapla Kultuurikeskuse maja) ehituse komisjonis. 1935. aasta sügisel koliti apteeker Rudolf Veinbergi initsiatiivil Raplasse Paldiski Ühisreaalgümnaasium, mis alustas siin tegevust Harjumaa Progümnaasiumina. 1940. a valminud uues ja moodsas hoones tegutsev gümnaasium saatis 1942. a välja oma esimese lennu 13 lõpetajaga.
Veinbergil oli Raplas apteek, üürimaja, jahu- ja saeveski ning neli hektarit maad. Täitumata jäi tal suhkruvabriku ehitamise mõte.
* * * * *
Susi stuudio
Tõnu Susi Muusikastuudio on Rapla Kultuurikeskuses asuv salvestusstuudio, mis avati aastal 2016.
Stuudio on saanud oma nime tänaseks meie hulgast lahkunud ning Raplast pärit ettevõtte Eventech OÜ tegevjuhi Tõnu Susi austuse avalduseks. Tõnu Susi oli mitmete Rapla elu arendavate ettevõtmiste algataja ja elluviija, aktiivne ühiskonnategelane, muusikasõber ning noorte muusikute toetaja.
Susi stuudio eesmärgiks on pakkuda kvaliteetset helisalvestusvõimalust solistidele, bändidele, instrumentalistidele, luuletajatele jt ka väljaspool pealinna. Susi stuudio on üks Eesti parimaid helisalvestusstuudioid ning seisab selle eest, et Raplast kasvaks välja tugevaid muusikuid ja tõeliselt talendikaid artiste. Stuudio ruumid on projekteeritud akustikafirma Akukon OÜ poolt ning salvestada on võimalik kolmes ruumis kogupinnaga 112 ruutmeetrit.
Austades oma kodukohta ja väärtustades oma pärinemist, eksponeeritakse Susi Stuudio seintel Rapla levimuusika ajalugu.
Susi stuudio, pildistas Armar Paidla
Rapla levimuusika ajalugu stuudio seinal, pildistas Armar Paidla
Susi stuudio avamisel, 24. mail 2016, esinesid Robert Rebel, Anelle Trepp ja Erko Laurimaa, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Riho Sibula tuba
28. novembril 2023 avati Rapla Kultuurikeskuses Riho Sibula pärandile pühendatud tuba. Riho Sibula toas on eksponeeritud Rihole olulisi asju, seal hulgas kaks tema võib-olla kõige olulisemat kitarri läbi tema loometee.
Lisaks on toas mõned isiklikud asjad, nagu piip ja meile kõigile tuntud kaabu ning spetsiaalselt Riho jaoks tellitud kitarriplokid, mis on tulnud meistri enda pühendusega Ameerikast.
Toast leiab suurepärase valiku plakateid, plaate ning loomulikult kuulub Riho juurde muusika ning tema loomingut on võimalik seal ka kuulata.
Olete oodatud Rapla Kultuurikeskusesse Riho Sibula toaga tutvuma!
Riho Sibula tuppa pääseb kohvik Hollivuudist. Tuba on avatud kohviku lahtiolekuaegadel (https://www.facebook.com/hollivuud). Teistel aegadel kokkuleppel kultuurikeskusega.
Fotod Katrin Kruusimägi
* * * * *
Rapla kirik ja park
Rapla Maarja Magdaleena kirik, Vabadussammas, Ratasristid, Hugo Lepnurme pink, Pastoraat, Priiuse tamm, Kiriku park
Rapla Maarja Magdaleena kirik
Rapla sümboliks on vaieldamatult 1901. aastal valminud Rapla Maarja Magdaleena kirik.
Legendi kohaselt ehitati Rapla kihelkonna esimene kirik Kuusikule kruusamäe otsa. Asja sellest aga ei saanud, sest ükskõik kui palju ehitajad ka ei pingutanud, töö edenes visalt. Lõpuks said ehitajad aru, et see koht pole Jumalale meelepärane. Proovisid siis kirikut Raikkülla ehitada ja kutsusid mungadki appi, kuid töö ikkagi ei edenenud. Mungad palunud öö otsa kiriku müüridel, kuid seegi ei aidanud. Jätnud siis mehed töö katki ja pöördunud nõu saamiseks targa poole, kes käskinud härjad vankri ette rakendada ja lasta neil ise kivikoormaga astuma hakata. Kus härjad seisma jäävad, seal ongi õige kiriku ehitamise koht. Härjad möödusid Rapla mõisast, sammusid üle jõe ja peatusid hiiepuu all. Nii otsustatigi kirik Rapla jõe äärde ehitada.
Esimene kirik ehitati Raplasse juba 13. sajandi II poolel. Algse kiriku ehitajateks arvatakse olevat Padise kloostri tsistertslastest mungad. See oli pikk ühelööviline hoone, mille idaosas paiknes kitsam kooriosa. Esimene kirik põles Põhjasõjas müürideni maha, kuid 1738. aastal renoveeriti kirik põhjalikult ning ehitati juurde käärkamber. Kirikul oli puust kellatorn, kuid 1795. aastal sai kirik uue kellatorni, mis oli ühtlasi kirikuaia väravaks.
19. sajandi lõpul jäi kirik kogudusele väikseks ning varisemisohtlik hoone otsustati lammutada. Uue kiriku ehitamise algatajaks oli tollane õpetaja Carl Eduard Malm. Uue kiriku projekteeris baltisaksa arhitekt Rudolf Moritz von Engelhardt, kelle algset projekti muutis hiljem arhitekt Friedrich Axel von Howen ning kiriku ehitusmeister oli Karl-Rudolf Waldes. Uus kirik sai nurgakivi 1899. aastal ja õnnistati 30. septembril 1901. aastal.
Rapla kirik on üks stiilipuhtamaid uusromaani stiili järgivaid ehitisi Eestis. Selle omapära teiste maakirikutega võrreldes on eelkõige tema suurtes mõõtmetes ja kahe torniga läänefassaadis.
Stiilipuhta arhitektuurilise lahenduse ja eeskujuliku teostusega umbes 800 istekohaga Rapla kirik mahutab ligi 3000 inimest. Vanimaks elemendiks on 15. sajandist pärit elusuurune puidust krutsifiks, mis oli juba vanas kirikus. Samuti on sellest üle toodud kantsel, mis valmis Christian Ackermanni töökojas Tallinnas umbes 1700. aastal ja altarisein, mille valmistas Lübecki päritoluga Tallinna meister Quirinus Rabe 1737. aastal. Altarimaali autoriks on Carl Siegismund Walther (1862).Vitraažakende vapid kuuluvad neile ümbruskonna mõisnikele, kes olid seotud uue kiriku ehitusega.
Esimese oreli Rapla kirikule ehitas 1841. aastal kohalik köster Ludwig Johann Karell. kuid juba 1878. aastal telliti Saksamaalt uus orel, mis viidi üle ka praegusse kirikusse. 2. septembril 1939. aastal õnnistati sisse vendade Kriisade valmistatud kontsertorel.
1993. aastal sai alguse igasuvine Rapla Rahvusvaheline Kirikumuusika Festival.
Rapla kirik, pildistas Armar Paidla
Rapla kirik sügisel 2020, pildistas Katrin Kruusimägi
Advendiaja algus ja jõulurahu väljakuulutamine 2019. aastal, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Vabadussammas
Rapla kirikuaias asub Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas langenud 142 Rapla kihelkonna mehe mälestuseks püstitatud omanäoline Saaremaa dolomiidist Vabadussammas, mis pühitseti 30. septembril 1923 (autoriks skulptor Jaan Koort). 1940 see lõhuti ja taasavati 23. juunil 1989, skulptoriks Tõnu Maarand.
Vabadussammas 2016 võidupühal ja 2017 Eesti Vabariigi aastapäeval, pildistas Armar Paidla.
Eesti Filmi andmebaasis (https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/7493/) on kroonika: "Vabadussõjas langenute mälestussamba avamine Raplas 30.09.1923".
Sisukokkuvõte: 30. septembril 1923. aastal avatakse Raplas Vabadussõjas langenute mälestussammas. Avakaadrites samba vaated: tipus rõngasrist, samba külgedel neli kivimaski, kaks neist kujutavad vana ja kaks noore mehe nägu. Seejärel näeme rahvamassi kiriku avatud ukse ees ja vanikutega ehitud kirikuväravat. Läbi rahvamassi väljuvad kirikust kolm pastorit, nende järel teised asjaosalised. Ekraanil Jakob Kukk, Jaan Tõnisson ja Karl Einbund. Tihedas liikuvas kolonnis näeme mehi lippudega, mereväemundris orkestrit, selle järel maaväeüksust, täägistatud vintpüsse, lamedaid inglise kiivreid, uhketes kiivrites ja paraadmundreis tuletõrjujaid, nende järel ülikondades mehi ja kohalikku rahvast.
Kaadris on Rapla kahe torniga kirik, seejärel kiriku fassaad ja kiriku eest kuhugi suunduv rahvas. Üldvaade mälestussambale, mis asub otse kiriku kõrval.
* * * * *
Ratasristid
17. sajandist pärit rootsiaegsed rõngasristid Rapla kirikuaias meenutavad kunagist surnuaeda. Säilinud on 6 paekiviristi, millest ühel on kirjad loetavad: ANO 1656 MEEPERE MATZ.
Ratasristid kirikuaias, pildistas Armar Paidla
Hugo Lepnurme pink
Eesti orelimuusika suurkuju, professor Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäeval püstitati Rapla kirikuaeda pink. Organist, kirikumuusik, helilooja ja pedagoog Hugo Lepnurm (1914–1999) oli kaua aastaid Rapla koguduse organist ja koorijuht.
Prof Lepnurm alustas Rapla kirikus organistina 1964 ja teenis kogudust 1971. aastani, kuid Rapla auorganistiks jäi ta surmani.
Pingi idee autoriks ja loojaks on Valter Uusberg, pingi puitosa valmistasid Rein ja Vallo Unga ning metallosa Toomas Tõnisson.
Hugo Lepnurm (aastani 1935 Hugo Oberg; 31. oktoober 1914 Tsitre küla, Kolga vald, Harjumaa – 15. veebruar 1999 Tallinn) oli eesti organist, helilooja ja pedagoog, aastast 1945 professor, aastast 1994 emeriitprofessor.
Muusikalise alghariduse sai Loksa kiriku köstrilt Janterilt.
1928. aastal astus Tallinna konservatooriumi. Õppis orelit professor August Topmani juures. Paralleelselt õppis Lepnurm kompositsiooni professor Artur Kapi juures.
1933. aastal lõpetas Lepnurm oreliklassi.
1938–1939 täiendas Lepnurm end Pariisis École Normale de Musique'is Marcel Duprè ja Joseph Gilles'i juures.
1936. aastal alustas Lepnurm pedagoogilist tegevust Tallinna Konservatooriumis oreli, solfedžo, muusikateoreetiliste ainete ja muusikaajaloo õppejõuna.
1941–1944 oli ta tööpataljonis Udmurtias ja hiljem Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites.
1945. aastal sai Lepnurm Tallinna Konservatooriumi professoriks.
1950–1958 usulise tegevuse tõttu pidi loobuma pedagoogilisest tegevusest. Lepnurm tegutses organistina, heliloojana, EELK Konsistooriumi kirikumuusika osakonna juhatajana.
1958. aastast kuni surmani oli ta seotud algul Tallinna konservatooriumi, hiljem Eesti Muusikaakadeemiaga.
Eesti NSV teeneline kunstnik (1942), Eesti NSV rahvakunstnik (1974), Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind (1994), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1995), Tallinna teenetemärk (1996), Riigivapi IV klassi teenetemärk (1996), Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1999, postuumselt)
Tema tähtsaimaks teoseks peetakse kantaati „Lunastus Kristuses". See valmis heliloojale eriliselt katsumuslikul ajal 1955. aastal.
Hugo Lepnurmele ja tema vennale Arno Lepnurmele on pühendatud teinegi mälestuspink, mis avati aastal 2016. See asub Harjumaal Tsitre mõisa pargis. Pingi valmistas idee autor, Kuusalu valla Tsitre küla Merila talu peremees Toomas Tammemäe. Kuusalu valla aukodanik, organist Hugo Lepnurm ja tema vend, samuti Kuusalu valla aukodanik, muusikaõpetaja Arno Lepnurm on sündinud Tsitres Hagumäe talus.
Hugo Leppnurme pink kirikuaias, pildistas Armar Paidla
Tahvel Hugo Leppnurme pingil, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Pastoraat
Pastoraat on teadaolevalt Rapla vanim hoone – ehitatud arvatavalt 18. sajandil, mille vanema ajaloo kohta on küllalt vähe teateid, sest hoone süttis 1774. a. pikselöögist, mille tulemusena põles ära kogu kirikuarhiiv. Kuigi nõukogude ajal hoone riigistati, kuulub pastoraat 1995. aastast taas EELK Rapla Maarja Magdaleena kogudusele.
Pastoraat, pildistas Katrin Kruusimägi
* * * * *
Priiuse tamm
Priiuse tamm istutati Raplas pastoraadi ette 1816. aasta pärisorjuse kaotamise tähistamiseks. Täpne istutamise aeg on teadmata, tähistatud mälestuskiviga. Mujal Eestis pole kusagil niisugust priiusetamme.
Legendid räägivad, et tamm olevat istutatud Rapla talupoegade poolt pärisorjuse kaotamise mälestuseks 1816. a. jüripäeval. Viimases tuleb aga kahelda, sest pärisorjuse kaotamisele Eestimaa kubermangus kirjutas tsaar alla 23. mail 1816. Arvatavasti istutati puu aasta hiljem – 1817. Teistel andmetel on puu istutatud hoopiski 1866. aastal.
Tamme ümbermõõt on 1,2 meetri kõrgusel 268 cm ja kõrgus 19 meetrit (1997. aasta andmetel).
Priiuse tamm ja mälestuskivi puu all, pildistas Katrin Kruusimägi
* * * * *
Kiriku park
Rapla kiriku parki on 1969. aastal püstitatud mälestuskivi 1905. aasta mässu ja Teise maailmasõja ohvritele. Kavandi autor harrastuskunstnik Ermi Littover.
Ka varem on nende sündmuste auks Raplas mälestusmärk olnud, kuid see likvideeriti, kuna sellesse kohta hakati haldushoonet ehitama.
Mälestuskivi kirikupargis, pildistas Armar Paidla
Pargist algab 2006. aastal rajatud jõepromenaad, mis on Rapla rahva ja külaliste jaoks meelis vabaaja veetmise koht.
Kevadhommik jõepromenaadil 2021. aastal, pildistas Katrin Kruusimägi
* * * * *
Jõe ääres
Rapla kivisild, Märt Tiru portreeskulptuur, Raimond Valgre maja, Pangamaja
Rapla kivisild
Rapla kivisild ehitati arvatavasti 19. sajandi lõpus. Enne seda viis üle jõe puusild. Tänasel kohal on sillast teateid juba 17. ja 18. sajandist.
Silda on mitu korda remonditud ja restaureeritud. Nõukogude ajal ehitati mõlemale poole silda jalakäijatele eraldi sillad. Rapla sild kuulub arhitektuurimälestiste hulka.
Praegune sild on ehitatud 1916. ja põhjalikult renoveeritud 2009. aastal. Sild on 27,5 m pikk ja 8 m lai ning kulgeb kiriku vahetus läheduses üle Vigala jõe. Kaheavaline ümarvõlvidega sild on laotud paekivist, jäämurdja nina graniidist. Rapla kivisild on ehitismälestisena kantud kultuurimälestiste riiklikusse registrisse.
Silla kummalgi pool on jätkuvalt jalakäijatele eraldi sillad, kuid needki on uued.
Nagu paljude teistegi vanade ehitiste puhul, on ka silla puhul ehitamisaeg erinevates allikates erinev. Räägitud (kirjutatud) on nii aastast 1902, kui ka aastast 1916. See viimane ei ole kindlasti õige, kuid arvatavalt sai ta sel aastal lõplikult sellise ilme, mis kestis aastakümneid.
Esimest korda tuli uue silla ehitamine päevakorda 1901. aastal. Rapla vald oli saanud Harjumaa sildade ülevaataja von Rammilt kirja, mille kohaselt on talude omanikud ja rentnikud kohustatud silla ehituse juures 430 tööpäeva tegema või 172 rubla maksma ja selle kuu jooksul silla ehitamise materjali välja vedama.
Peale arutlust jõuti otsuseni, et sild tuleb kindlasti ehitada kivist ja sellel aastal (1901) enam materjali välja vedada ei jõua, kuna teed on liiga pehmed ning silla ehitus lükati järgmisesse aastasse. Otsustati ka, et tööpäevade asemel tasutakse rahas.
Rapla valla täiskogu ja volikogu protokollist leiame sissekande silla kohta 1902. aastast, kui vallavanem Jaan Martin andis teada, et sild on valmis ja sildade ülevaataja von Lilienfeldi käest on saadud arve, mis tuleb ära maksta. Sild läks maksma 206 rubla ja 23 kopikat.
Volikogu määras, et see summa tuleb ära jagada 91 Alu ja Rapla kogukonna talu peale.
Rapla kivisild on Rapla linna sümbol ning ta on kujutatud endise linna ja valla vapil.
Rapla kivisld, pildistas Katrin Kruusimägi
* * * * *
Märt Tiru portreeskulptuur
Brigaadikindral Märt Tiru (1947–2005) portreeskulptuur asub Rapla linnas.
Idee brigaadikindral Märt Tiru portreeskulptuuri rajamiseks Raplasse on pärit Rapla Rotary klubilt. Skulptuur avati aastal 2007 ja selle autoriks on Eesti Kunstiakadeemia tollase esimese kursuse skulptuurimagistrand Edith Karlson. Portreeskulptuur on valmistatud pronksist ja jääb meenutama Märt Tiru elutööd.
Märt Tiru (10. oktoober 1947 Tallinn – 18. oktoober 2005) oli Eesti sõjaväelane.
Ta lõpetas Tallinna Polütehnikumi automaatika erialal. Pärast ajateenistust Nõukogude armees asus ta Kiievi Kõrgemasse Sideinseneride Sõjakooli ning teenis Nõukogude armees Kaliningradi oblastis ja Odessa sõjaväeringkonnas motolaskurdiviisi vaneminsenerina, hiljem väeosa ülema asetäitjana.
Perestroika ajal lasi Tiru end Eestisse üle tuua ja töötas 1991. aastani Rapla sõjakomissariaadis. Järgnes teenistus erinevatel vastutusrikastel ametikohtadel Raplamaa Riigikaitse osakonnas, Kaitsejõudude Peastaabis ja Piirivalveametis.
Aastal 2000 oli ta lühikest aega Kaitseväe juhataja kohusetäitja.
30. juunil 2000 ülendati ta brigaadikindraliks.
Aastatel 2001–2005 oli ta Eesti Vabariigi kaitseatašee Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.
Kotkaristi III klassi teenetemärk (2001), Kaitseliidu teeneteristi esimene klass.
Märt Tiru on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Heakorratööd Tiru portreeskulptuuri juures, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Raimond Valgre maja
Raplas Tallinna mnt 9 majas on elanud oma noorusaastatel mõned aastad helilooja Raimond Valgre (1913–1949). Majale on paigutatud mälestustahvel.
Rapla Kultuurikeskuses avati 2010. aastal Raimond Valgre auks Valgre tuba, kus on jäädvustatud helilooja elu, tegevus ja ennekõike looming nii sõnas kui ka pildis tapeedina seintele.
Raimond Valgre lapsepõlvekodu Raplas Tallinna maantee ääres, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Pangamaja
Tallinna mnt 12 asuva Pangahoone projekti autoriks on eesti esimene kutseline arhitekt Karl Burman. Lisaks oli projekteerimisel ja tööjooniste valmistamisel abiks arhitekt Nikolai Kusmin.
Pangahoone on ehitatud 1930. aastate alguses ja läks maksma 50.000 krooni ümber. Rapla Ühispanga pidulik avamine oli 1932. aasta juulis. Rapla pangamaja asemel asus enne Alu kõrts (mõnedes allikates ka Rapla-Viru kõrts).
Kahe- ja keskosas kolmekorruseline krohvitud fassaadiga kivist ärihoone on ehitatud funktsionalistlikus stiilis ja on üks väheseid funktsionalistliku arhitektuuri näiteid Kesk-Eestis. Hoone on üldjoontes sümmeetrilise ülesehitusega, kuid mahtude paigutuse ja plaanilahenduse poolest liigendatud. Vastukaaluks rahulikumas võtmes peafassaadile on hoovifassaad oluliselt eklektilisem ning selle kujunduses on kasutatud kaaremotiivi ja erinevaid aknakujusid. Esifassaadi keskteljel paikneva peasissekäigu ees on säilinud algne välisuks. Piirded ja väravad on kujundatud hoonega ühtses stiilis. Hoone on ehitismälestisena kultuurimälestiste riiklikus registris.
pangamaja, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Okta Centrum
Rapla KEKi peahoone, arhitekt Toomas Rein, insener Jaan Port ning sisearhitekt Aulo Padar. Hoone valmis 1977. aastal ja pälvis sisekujunduse aastapreemia. Hoone on kui monument nõukogudeaegsele arhitektuurile, ehitis meenutab maandunud UFO-t. Hoones on kõik kaheksanurkne – nii põhiplaan kui isegi prügikastid. Efektne on maja ruumilise peegeldusena näiv kaheksanurkne tiik. Nõukogude ajal käidi erilist hoonet uudistamas üle kogu Nõukogude Liidu ja see on pälvinud ka rahvusvaheliselt tähelepanu.
3076-ruutmeetrise üldpinnaga ja kahe maapealse korrusega kaheksanurkse ärihoone keskel asub katuseaknaga spordisaal, mida ümbritseb koridor. Välisfassaadi keskosa ilmestab lintakende rivi, mille taga asuvad teise korruse bürooruumid.
Maja esimese korruse keskosas asuvad fuajee ja kaubanduspinnad, hoone külgedele jäävad koridorid, kust avanevad pääsud väiksematesse abiruumidesse.
Hoone tagumisse külge jäävad kohvikuruumid koos abiruumide ja pääsuga sisehoovis paikneva basseini juurde.
Maja on vaid vähe remonditud, ta on pääsenud euroremondi buumist ning seetõttu on säilinud palju originaalseid sisekujunduselemente ning viimistlusmaterjale.
Erilise ja uuendusmeelse arhitektuuri ning kultuuriväärtuse tõttu võeti maja 2015. aastal muinsuskaitse alla. Kuni Rapla KEKini ei olnud ühtegi KEKi- või kolhoosihoonet Eestis mälestiseks tunnistatud.
Hoone interjöörilahenduse eest anti Aulo Padarile 1977. aastal sisekujunduse aastapreemia.
Octa Centrum õhtul, pildistas Katrin Kruusimägi
Octa Centrumi saal, pildistas Armar Paidla
Octa Centrumi talvine sümmeetria, pildistas Katrin Kruusimägi
* * * * *
Raudtee:
Rapla raudteejaama hoone, laohoone, veetorn, Virtsu raudtee
Rapla Raudteejaama hoone
Rapla raudteejaam, mille algne nimi oli Hermeti, rajati 1900. aastal. Rapla jaam jäi Tallinna–Viljandi kitsarööpmelise raudtee vahepeale. Alu mõisnik ei olevat soovinud raudteed oma maa peale, seega rajati jaam mõned kilomeetrid alevikust eemale Valtu mõisa maadele. Hermeti jaam nimetati Raplaks ümber 1922. aastal. Varikatusega punastest tellistest hoone ehitamiseks kasutati ilmselt kohaliku tellisetehase toodangut. Raplas oli raudtee saabumise ootuses asutatud tellisetehas, mille toodang pidi tingimata jaamakompleksis kasutust leidma.
Tegu on tänapäevani toimiva jaamahoonega, kus saab peavarju ning talvel ka sooja ooteruumis. Küll aga ei toimu seal alates 2014. aastast enam piletimüüki. Hoone on säilinud üsna algupärasel kujul, hiljuti on lühendatud varikatust.
Seoses 1931. aastal avatud Rapla–Virtsu kitsarööpmelise raudteega sai Raplast sõlmjaam. Virtsu raudtee oli kasutusel kuni selle sulgemiseni 1968. aastal, kuigi Raikkülani käisid rongid kuni 1971.
1960ndate aastate lõpus alustati kitsarööpmelise raudtee asendamist laiarööpmelisega. Tallinna ja Rapla vaheline lõik avati 19. juunil 1969. aastal, kui Tallinnast saabus esimene laiarööpmeline reisirong D1-312.
Rapla jaamahoone, pildistas Armar Paidla
Rapla jaamahoone ooteplatvormilt, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Rapla raudteejaama laohoone
Rapla raudteejaama kõrval asuv betoonist kooriklaega laohoone on insenertehniline haruldus, kuuludes 20. sajandi alguskümnendisse ja on tehniliselt võrreldav Tallinna Lennusadama vesilennukite angaariga.
Raudteejaama laohoone, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Rapla raudteejaama veetorn
Ehitatud 1890. aastal. Kuulub kena ehitusena Rapla raudteejaama ümbruse miljööväärtuslikule alale. On eravalduses ja omanikul on plaanis kujundada veetornist juurdeehituse abil eluhoone.
Arhitektuuribüroo RAF on koostanud torni taaselustamise eskiislahenduse. Laiendus on kujundatud minimalistlikult, väärindades olemasolevat miljööd ilma vana väärika veetorniga konkureerimata.
Veetorn, pildistas Armar Paidla
* * * * *
Virtsu raudtee
Rapla-Virtsu raudtee oli 96 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee Rapla linna ja Virtsu aleviku vahel. Avati 1931. aastal ja oli kasutusel kuni 1968. aastani, küll aga oli võimalik veel sõita Raikkülla kuni 1971. aastani. Kunagise raudteetammi kohale on hiljem rajatud tänaseid maanteid, mille ääres kohtab endisi jaamahooneid.