Eestimaa on jõudnud ajajärku, mil talve jõud on vaibumas ja kevad ilmutab värskeid märke. Juba on tähelepanelikud loodussõbrad kohanud konna ja nastikut, saabunud on esimesed rändlinnud ja mõnes aias puhkenud lumikellukeste parved. Päevad on helgemalt pikemad ja annavad kuidagi omamoodi lootust, et miskit siin muutlikus maailmas jääb igal aastal samaks. See tagab teatava stabiilsuse, ehk ka hingerahu.
Ent lumesulamise ja lörtsi periood toob paratamatult kaasa ka hoogsama viirustõvede laine. Haigevoodis on vaja kehal ja meelel lasta puhata nii palju, kui argikohustused vähegi lubavad. Kui peres on mõlemad vanemad, saab üksteist toetades kenasti teise kohustusi enda peale võtta ja teineteist katta. Üksivanemana võta appi kõik ressursid – olgu selleks usaldusväärne sugulane, naaber, töökaaslane, tuttav või oma lapse sõprade vanemad koolist või lasteaiast.
Kui oled eakam ja su pereliikmed ei ela vahetus läheduses, kes igapäevaselt su eest hoolitseda saaksid, ära jäta ennast üksi. Ka naaber või tuttav saab hädas aidata, tarviliku toidukraami poest kaasa tuua ja kasvõi ukse taha jätta. Kui sul on telefon, mille abil saad pildiga helistada, siis kasuta seda võimalust – lähedaste, olgu laste või lastelaste nägemine võib anda rõõmusädet, mis tugevdab immuunsüsteemi ja aitab tõhusamalt taastuda. Sama kehtib ka sõprade kohta.
Ja olgu meie igaühe teadlik valik, kas helistada pereliikmele või sõbrale ainult kurtmise eesmärgil või saada olulise inimese kuulmisest-nägemisest parem tuju ja kosutavam tunne. Naer ja hea huumor on teaduspõhiselt tõestatult ühed paremad trauma tervendajadki, rääkimata siis väiksest haigusepojust.
Kui elad ise kaugemal oma vanematest ja vanavanematest, helista ja uuri, kuidas neil läheb. Iga päriselt tehtud kõne ja südamest tuntud huvi räägivad hoolivuse keelt. Ja mida enam üks inimhing selles turbulentselt muutlikus maailmas vajab, kui kübekest head sõna ja siirast kontakti. Tunnet, et ma pole täitsa üksi, vaid kusagil on siiski keegi, kes päriselt hoolib ja kelle jaoks olen oluline.
Märkamist, tugevat tervist ja kasvavat valgust kevadekuusse.
Ursula Zimmermann, Rapla Hariduse Tugikeskuse pereterapeut